Kas soovid ennast arendada kogemustega vandeaudiitori juhendamisel?

Töö kirjeldus

Otsime oma meeskonda kohusetundlikku, hoolikat ning initsiatiivikat audiitorit (nii suurema kui ka vähesema kogemusega). Sinu ülesandeks saab olema osalemine auditite ja teiste töövõttude kõikides etappides, mh protseduuride teostamine, nende dokumenteerimine ja kokkuvõtete tegemine, suhtlemine kliendiga.

Kandidaadilt ootame

  • finantsalast kõrgharidust
  • head suhtlemisoskust
  • väga head eesti ja inglise keele oskust nii kõnes kui kirjas
  • head arvuti kasutamise oskust
  • soovi ennast arendada

Kasuks tuleb

  • varasem töökogemus auditeerimis- või raamatupidamisvaldkonnas
  • väga hea Exceli kasutamise oskus

Omalt poolt pakume

  • mitmekesist ja arendavat tööd
  • sõbralikke töökaaslasi
  • erialaseid koolitusi
  • paindlikku töökorraldust

Palun saada oma CV ja kaaskiri Kairi Luigelaht-Teder’ile kairi.luigelaht@auditconsult.ee, küsimuste korral helista 521 2828. Ootame kandideerima kuni 14.06.2024.

Kui ettevõtte majanduslik seis toob omanikule majandusaasta aruannet vaadates murekortsu laubale, leitakse sageli, et on õige aeg vahetada arvestustava. Alati ei pruugi see olla kõige mõistlikum otsus.

Eesti Vabariigis on Eesti heale raamatupidamistavale ettevõtete jaoks alternatiiviks IFRS nii nagu see on vastu võetud Euroopa Komisjoni poolt (edaspidi IFRS). SME IFRS ehk nn väikeettevõtete IFRS Eesti ettevõtetele valikuvõimalus ei ole, vaatamata asjaolule, et sellel põhineb Eesti hea raamatupidamistava. Teatud spetsiifilistes valdkondades, mida Eesti hea raamatupidamistava otseselt ei reguleeri, tuleb küll ka Eesti hea raamatupidamise tava järgi aruandeid koostaval ettevõttel pöörduda vastuste otsimiseks SME IFRS poole (näiteks riskimaandamisinstrumentide arvestuse puhul).

Eesti hea raamatupidamistava ja IFRS vahel on mitmeid erinevusi. Enamlevinud arvestusvaldkonnad, mida siinkohal välja tuua, on näiteks põhivara ümberhindluse meetod, mida IFRS lubab, kuid Eesti hea raamatupidamistava mitte. Samuti osaluse soetamisel tekkinud firmaväärtuse arvestus ning laenukasutuse kulutuste kapitaliseerimine, mille käsitlus on Eesti heas raamatupidamistavas ja IFRS-s erinev.

IFRS-s kirjeldatud põhivara ümberhindluse meetodi kohaselt hinnatakse põhivara objekt, mille õiglane väärtus on usaldusväärselt määratav, regulaarselt ümber objekti õiglasele väärtusele, millest on maha arvatud akumuleeritud kulum. Põhivarad hinnatakse ümber piisava sagedusega, et nende bilansiline maksumus ei erineks oluliselt bilansipäeva seisuga samade varade õiglasest väärtusest. Ei ole välistatud, et ümberhindlust tuleb läbi viia iga-aastaselt juhul kui nimetatud vara õiglane väärtus on kiiresti ja oluliselt muutuv. Ümberhindlus tuleb läbi viia üheaegselt kogu materiaalse põhivara grupile (materiaalse põhivara grupid on näiteks maa, ehitised, masinad ja seadmed, mööbel, transpordivahendid vms). Ümberhindamisel korrigeeritakse vara bilansilist maksumust ning muutused ümberhindlusest kajastatakse omakapitali koosseisus põhivara ümberhindluse reservi kirjel. Ümberhindluse järgselt jätkub põhivara tavapärane amortiseerimine vastavalt valitud arvestusmeetodile ja varale määratud kasulikule elueale.

Esmapilgul ja süvenemata võib tekkida tundmus, et ümberhindluse meetodi rakendamise mõju aruandeperioodi tulemusele on põhivara õiglase väärtuse kasvades väga positiivne ning arvestustava vahetus ongi soovitud vilja kandnud. Nii see kindlasti ei ole. Põhivara ümberhindluse meetodi rakendamisel kajastub ümberhindluse mõju omakapitalis eraldi kirjel ning see ei ole osa jaotuskõlblikust kasumist. Reservi saldo lisandub jaotamata kasumile alles vara kasutusest eemaldamisel näiteks vara müügi või mahakandmise puhul. Põhivara kasutamise jooksul on lubatud jaotamata kasumisse kanda see osa ümberhindlusreservist, mis on võrdne vara algse soetusmaksumuse baasilt arvestatud kulumi ja ümberhinnatud väärtuselt arvestatud kulumi vahega. Seega ei taga üleminek põhivara ümberhindluse meetodile ettevõtte kasumi ega omanikutulu kasvu. Täpsemalt saab põhivara ümberhindluse meetodi rakendamise detailide kohta lugeda IAS 16-st.

Teine enamlevinud arvestusvaldkond, kust arvestustava vahetusel loodetakse võitu ettevõtte finantspositsioonile on firmaväärtuse arvestus. Firmaväärtus on positiivne vahe omandatud osaluse soetusmaksumuse ja omandatud netovara õiglase väärtuse vahel. Firmaväärtus on bilansis käsitletav immateriaalse varana. Eesti hea raamatupidamistava näeb ette, et sellise immateriaalse vara kasulik eluiga saab olla maksimaalselt 10 aastat ning seetõttu tuleb firmaväärtus amortiseerida vähemalt 10 aasta jooksul selle omandamisest. Seega peab ettevõte arvestama selle perioodi jooksul firmaväärtuse amortiseerimisest tekkiva kulumiga kasumiaruandes.

IFRS küll firmaväärtuse amortiseerimist ette ei näe, vaid sätestab kohustuse võimaliku allahindluse vajaduse tuvastamiseks läbi viia vara väärtuse test, mille käigus leitakse vara kaetav väärtus. Firmaväärtus hinnatakse bilansis alla selle kaetavale väärtusele juhul, kui kaetav väärtus on väiksem tema bilansilisest jääkmaksumusest. Kord tehtud allahindlust firmaväärtusele enam tühistada ei saa.

Vara väärtuse testi läbiviimine firmaväärtuse suhtes puudutab siiski ka Eesti hea raamatupidamise tava alusel aruandeid koostavaid ettevõtteid. Vaatamata firmaväärtuse jooksvale amortiseerimisele tuleb juhul kui bilansipäeval selgub, et firmaväärtuse või selle raha genereeriva üksuse, mille juurde firmaväärtus kuulub kaetav väärtus võib olla langenud, suhtes läbi viia vara väärtuse test. Seega ei vabasta firmaväärtuse iga-aastane amortiseerimine selle suhtes vara väärtuse testi läbiviimisest ning tulemuse osas ei pruugi olla olulist vahet, milline aruandlustava parajasti ettevõttes kasutusel on. Täpsemalt saab vara väärtuse testi läbiviimise kohta vastavalt Eesti heale raamatupidamistavale lugeda RTJ-st 5.

Laenukasutuse kulutuste, milleks on intressikulu ja muud võõrkapitali kasutamisega kaasnevad kulutused, kapitaliseerimise puhul seisneb erinevus Eesti hea tava ja IFRS vahel lühidalt öeldes selles, et kui Eesti hea raamatupidamistava lubab ettevõttel valida, kas laenukasutuse kulutused kapitaliseerida või mitte, siis IFRS sätestab, et selliste kulutuste kajastamine põhivara soetusmaksumuse koosseisus on kohustuslik. Seega ei ole siingi erilist vahet, kumba arvestustava ettevõte kasutab. Laenukasutuse kulutuste kapitaliseerimise kohta saab täpsema ülevaate IAS 23-st või siis Eesti hea raamatupidamistava kontekstis toimkonna juhendist 5.

Juhul kui arvestustava vahetus otsustatakse siiski ette võtta, tuleb meeles pidada, et esmakordne rakendamine puudutab kindlasti ka eelnevaid perioode ehk juba lõpetatud ja sageli ka unustatud aastaid. Kuna majandusaasta aruandes esitatavad näitajad aruandeperioodi ja võrdlusperioodi kohta peavad olema võrreldavad, siis peavad need olema koostatud samu arvestuspõhimõtteid järgides. Seega tuleb üleminekul teisele arvestustavale üle vaadata ning suure tõenäosusega muudatusi teha ka eelnevate aastate finantsandmetes. See ei ole kindlasti lihtne ettevõtmine.

Mainimist väärivaks erinevuseks Eesti hea raamatupidamistava ja IFRS vahel ka erinevad nõuded aastaaruannete esitusviisile. IFRS aruanded on oluliselt mahukamad kui Eesti hea raamatupidamistava alusel koostatud aruanded. IFRS nõuab palju detailsema informatsioon avalikustamist, sh ka näiteks mõjuanalüüs ettevõtte finantspositsioonile uute rakendunud standardite, standardite muudatuste ja nende tõlgenduste ning tulevikus ettevõttele kohustuslikuks muutuvate standardite osas. Muuhulgas ei ole IFRS rakendamisel lubatud aastaaruannete lihtsustatud versioonid väikeettevõtjatele. Vastavalt Eesti heale raamatupidamistavale saab väike- või mikroettevõtja koostada aruande oluliselt lihtsustatud kujul. Aastaaruande koostamisele kuluv aeg ja pingutus kajastub lõppkokkuvõttes samuti ettevõtte (tööjõu)kuludes ning võiks olla üheks arvesse võetavaks argumendiks arvestustava muutmise otsuse tegemisel.

Vaatamata kogu tööle ja vaevale ei pruugi arvestustava vahetusel olla ettevõtte finantsseisule oodatavat positiivset mõju. Enim mõjutavad ettevõtte finantsnäitajaid ikkagi juhtkonna hinnangud, ükskõik millise tava kohaselt ettevõte oma finantsaruandeid koostab. Juhtkond peab aastaaruande koostamisel andma erinevaid hinnanguid, olles oma hinnangutes konservatiivne ning mitte kallutatud, et mõjutada ettevõtte finantspositsiooni soovitud suunas.

Näiteks sõltub juhtkonna hinnangust see, kui pikk on põhivara majanduslikult kasulik eluiga ning kui suur on nende lõppväärtus (kuni milleni toimub amortiseerimine). Kui ettevõte omab laohoonet soetusmaksumusega 1 miljon eurot, mille kasuliku elueana on määratud 25 aastat, siis tekib igal aastal selle hoone amortiseerimisest ettevõtte kasumiaruandesse kulum summas 40 000 eurot. Juhul kui sellise tehase majanduslikult kasulik eluiga oleks 35 aastat, oleks kulumi aastane summa ca 29 000 eurot. Kui tehase lõppväärtuseks on määratud 200 000 eurot ja kasulik eluiga 40 aastat, on aastane kulumi summa 20 000 eurot. Seega võib juhtkonna hinnangul olla väga oluline mõju ettevõtte finantstulemusele. Juhul kui ettevõtte põhivara loetelus sisaldub palju 0-i amortiseerunud kuid siiski veel kasutuses olevaid põhivarasid, võib see viidata asjaolule, et juhtkond on varade kasuliku eluea hinnangutes olnud liialt tagasihoidlik nende majanduslikult kasuliku eluea pikkuse osas.

Samuti peab juhtkond igal bilansipäeval hindama, kas varade väärtused võivad vajada täiendavaid allahindlusi võttes arvesse kogu juhtkonnale teadaolevat informatsiooni aruande koostamise ajaks. Kõige levinumaks näiteks on siinkohal ostjate nõuete hindamine, mis puudutab pea igat ettevõtet. Juhtkond peab andma hinnangu, kas nõuded on tõenäoliselt laekuvad ja millistes summades või tuleks nõudeid hoopis alla hinnata. Seejuures peab juhtkond võtma arvesse nõuetele seatud tagatisi, ressursse, mis kuluvad nõude sissenõudmisele, aega, mille jooksul nõue tõenäoliselt laekub ning kokkuleppeid ostjaga.

Lisaks allahindluste summadele võib oluline mõju ettevõtte finantspositsioonile olla ka sellel, kas nõue ostjale kajastub lühi- või pikaajalisena ehk kas käibevara või põhivara koosseisus (üle 12 kuulise maksetähtajaga nõudeid kajastatakse pikaajalistena). Ettevõtete laenulepingutes on sageli kokku lepitud käibevara ja lühiajaliste kohustuste suhtega seotud finantssuhtarvud, mida ettevõte peab täitma. Seega kui juhtkond hindab, et nõue laekub pikema perioodi kui aasta jooksul, võib sellel olla mõju suhetele laenuandjatega.

Näiteks oluliste juhtkonna hinnangute kohta on ka erinevate eraldiste moodustamine (garantiieraldised, eraldised käimasolevate kohtuvaidluste tulemuste suhtes, koondamistega seotud eraldised, tulemustasude eraldised jne), tulude kajastamine valmidusastme meetodil, mis mõjutab tulude kajastamise hetke ning mis kõik samuti ettevõtte finantspositsiooni oluliselt mõjutavad.

Kokkuvõtvalt rõhutaksin, et arvestustava vahetus iseenesest ei taga ettevõttele finantspositsiooni paranemist. Kindlasti soovitan aga tava vahetuse otsuse tegemise eelselt põhjalikult kaaluda kõiki sellega kaasnevaid aspekte. Muuhulgas soovitaksin anda rahaline väärtus raamatupidajate, konsultantide ning juhtkonna täiendavatele töötundidele, mis kuluvad uuele arvestustavale edukaks üleminekuks.

Artikkel ilmus rmp.ee lehel 18.12.2017:

http://www.rmp.ee/raamatupidamine/raamatupidamine-yldiselt/kas-arvestustava-vahetus-voib-olla-paasterongas-kehvas-seisus-olevale-ettevottele-2017-12-18

Nõuete faktooringu kajastamine raamatupidamises sõltub faktooringlepingu tingimustest.

  • Juhul kui ostjal (faktooringu andjal) on õigus teatud aja jooksul nõue müüjale (faktooringu saajale) tagasi müüa, on tegemist regressiõigusega faktooringuga.
  • Juhul kui nimetatud tagasimüügi õigus puudub ning kõik nõudega seotud riskid ja tulud lähevad ka sisuliselt üle müüjalt ostjale, on tegemist regressiõiguseta faktooringuga (RTJ 3 punkt 45).

Regressiõigusega faktooringut kajastatakse kui finantseerimistehingut (st nõude tagatisel võetud laenu). Nõuet ei loeta faktooringu andjalt raha saamisel laekunuks, vaid see jääb bilanssi seni, kuni nõue on faktooringuandjale täies mahus laekunud või regressiõigus aegunud. Faktooringuandjalt saadud faktooringuavanss kajastatakse bilansis laenukohustuste kirjel.

Juhul kui regressiõigust faktooringu andjal ei ole ning kontroll nõude ja temaga seotud riskide ja tulude üle läheb ka sisuliselt üle ostjale, kajastatakse tehingut nõude müügina. Faktooringuavansi laekumisel loetakse nõue vastavas osas laekunuks (RTJ 3 punkt 46).

Allpool on toodud näide faktooringu tehingu kajastamisel, kus faktooritud nõude summa on 100 000 eurot, faktooringu avansi määr 90%.

Kajastamine regressiõigusega faktooringlepingu korral

Regressiõigusega faktooringleping Kajastamine bilansis avansi laekumisel:
Saldo enne Saldo pärast
Raha 0 90 000 90 000
Nõuded ostjatele 100 000 100 000
Faktooringukohustus 0 90 000 90 000

 

Nõude täielikul laekumisel faktooringu andjale, tehakse regressiõigusega faktooringlepingu puhul ettevõtte raamatupidamises järgmine kanne:

Regressiõigusega faktooringleping Kajastamine bilansis nõude täielikul laekumisel:
Saldo enne Saldo pärast
Raha 90 000 10 000 100 000
Nõuded ostjatele 100 000 -100 000 0
Faktooringukohustus 90 000 -90 000 0

 

Kui aga risk realiseerub ning klient nõuet faktooringuandjale ei maksa, tuleb ettevõtte raamatupidamises teha järgmist:

Regressiõigusega faktooringleping Kajastamine kui nõue ei laeku
Saldo enne Saldo pärast
Raha 90 000 -90 000 0
Nõuded ostjatele 100 000 -100 000 0
Faktooringukohustus 90 000 -90 000 0
Kulu (kasumiaruandes) 0 100 000 100 000

 

Kajastamine regressiõiguseta faktooringlepingu korral

Regressiõiguseta faktooringleping Kajastamine bilansis avansi laekumisel:
Saldo enne Saldo pärast
Raha 0 90 000 90 000
Nõuded ostjatele 100 000 -90 000 10 000
Faktooringukohustus 0 0 0

 

Nõude täielikul laekumisel faktooringu andjale, tehakse regressiõiguseta faktooringlepingu puhul ettevõtte raamatupidamises järgmine kanne:

Regressiõiguseta faktooringleping Kajastamine bilansis nõude täielikul laekumisel:
Saldo enne Saldo pärast
Raha 90 000 10 000 100 000
Nõuded ostjatele 10 000 -10 000 0
Faktooringukohustus 0 0 0

 

Kui aga risk realiseerub ning klient nõuet faktooringuandjale ei maksa, tuleb ettevõtte raamatupidamises teha järgmist:

Regressiõiguseta faktooringleping Kajastamine kui nõue ei laeku
Saldo enne Saldo pärast
Raha 90 000 0 90 000
Nõuded ostjatele 10 000 -10 000 0
Faktooringukohustus 0 0 0
Kulu (kasumiaruandes) 0 10 000 10 000

 

Faktooringlepingu teenustasu kulu kajastatakse mõlemat tüüpi lepingute puhul kas finantskuluna (analoogiliselt intressikulule) või nõuete allahindluse kuluna (kasumiaruandes real mitmesugused tegevuskulud), sõltuvalt sellest, kas tehing tehti rahavoogude juhtimise eesmärgil või halbade nõuete riski maandamise eesmärgil.

Faktooringlepingu tingimuste tõlgendamisel tuleb arvesse võtta ka lepinguga seotud kõrvallepinguid ning nende mõju nõudega seotud sisulistele riskide ja tulude üleminekule (näiteks faktooringlepinguga seotud krediidikindlustus).

Ree Teinberg, Kairi Luigelaht-Teder

Hooandja.ee on ühisrahastusplatvorm, mille kaudu on võimalik saada rahalist toetust erinevatele projektidele. Hooandjas peab projekt saama 100% või rohkem rahastatud enne, kui projekti lõpptähtaeg saabub. Kui projekt pole selle aja jooksul kogu soovitud summat kogunud, jääb annetatud raha annetajatele alles. Kui aga projekt saab 100% või rohkem soovitud summast, kantakse raha projekti tegijale üle.

Hooandja.ee kaudu saadud toetuste kajastamisel tuleb aluseks võtta Raamatupidamise Toimkonna juhend 12 „Valitsusepoolne abi“, mis räägib sihtfinantseerimise ehk saadud toetuse kajastamisest. Juhendi kohaselt tuleb tulu kajastada siis, kui toetuse laekumine on praktiliselt kindel ja toetusega seotud sisulised tingimused on täidetud. Kui toetusega seotud sisulised tingimused ei ole täidetud, siis tuleb saadud toetust näidata bilansis kohustusena.

Näiteks soovitakse Hooandja.ee kaudu saada toetust muusikaplaadi väljaandmiseks. Toetusperioodi lõppedes on selge, et projekt sai rahastatud enam kui 100% ning toetusi saadi kokku summas 1500 eurot. MTÜ-l Hooandja on õigus pidada väljamakstavast toetusest kinni ka teenustasu 7% kogu saadud toetusest (teenustasu kohta väljastatakse ka eraldi arve).

MTÜ Hooandja arve saamisel tuleb raamatupidamises teha järgnev kanne (1500×7%=105):

D: Mitmesugused tegevuskulud 105
K: Võlad tarnijatele 105

 

Raha laekumisel tuleb raamatupidamises teha kanne:

D: Pangakonto 1 395
D: Võlad tarnijatele 105
K: Tulevaste perioodide tulu sihtfinantseerimisest (kohustis) 1 500

 

Muusikaplaatide valmides projektiperioodi jooksul on toetuse saaja täitnud toetuse saamise tingimused (projekti elluviimine) ning tohib saadud toetuse kajastada kasumiaruandes tuluna. Raamatupidamises tuleb teha kanne:

D: Tulevaste perioodide tulu sihtfinantseerimisest (kohustis) 1 500
K: Saadud toetused (tulu) 1 500

 

Raamatupidamise aastaaruandes peavad äriühingud saadud toetused kajastama kasumiaruande kirjel „Muud äritulud“. Mittetulundusühingud ja sihtasutused kajastavad toetusi tulemiaruandes kirjel „Annetused ja toetused“.

Valminud plaadid tuleb kajastada varudena soetusmaksumuses tarnija (plaatide valmistaja) arve alusel.

Kui saadud toetuse abil soetatakse muuhulgas materiaalset põhivara, siis tuleb vastavalt RTJ 12-le toetuse kajastamisel valida üks alljärgnevatest meetoditest:

(a) toetuse abil soetatud vara võetakse bilansis arvele tema soetusmaksumuses ja kajastatakse analoogselt muude põhivaradega. Vara soetamiseks saadud toetuse kajastamine toimub samuti eelpool kirjeldatud põhimõtete alusel.

(b) toetuse abil soetatud vara võetakse bilansis arvele tema netosoetusmaksumuses – s.o vara soetusmaksumuses, millest on maha arvatud vara soetamiseks saadud toetuse summa. Soetatud vara kajastatakse edaspidi analoogselt muude põhivaradega.

Toetust saanud ettevõtted ja kasumit mittetaotlevad ühingud avalikustavad üldjuhul oma aruandes saadud toetuste kohta järgmist:

  • toetuste kajastamise arvestuspõhimõtted;
  • aruandeperioodil saadud toetuste summad toetuste andjate ja toetuste liikide lõikes;
  • toetusega seonduvad tingimuslikud kohustused;
  • aruandeperioodil tagastatud või tagastamisele kuuluvad toetuse summad.

Alates 2016.aastast on väiksematel ettevõtjatel lubatud aastaaruanne koostada lühendatud mahus. Kriteeriumid ettevõtjatele, keda liigitatakse mikro- või väikeettevõtjateks, on toodud raamatupidamise seaduse paragrahvis 3. Väike- ja mikroettevõtjad võivad koostada majandusaasta kohta lühendatud aastaaruande.

Kui varasemalt on ettevõtja koostanud täismahus majandusaasta aruande, siis üleminekul lühendatud aastaaruandele on tegemist esitusviisi muudatusega. Vastavalt Raamatupidamise Toimkonna juhendi 1 punktile 52 tuleb informatsiooni esitusviisi muutmisel tagasiulatuvalt korrigeerida ka aruandes esitatud eelmise perioodi võrdlusandmeid, viies need vastavusse uue esitusviisiga, välja arvatud juhul, kui uue esitusviisi mõju eelmistele perioodidele ei ole võimalik usaldusväärselt määrata. Seega üldjuhul tuleks aastaaruandes lühendatud kujul esitada ka eelmise aruandeperioodi võrdlusandmed.

Näiteks, kui ettevõtja koostab 2016.aasta osas väikeettevõtja lühendatud aastaaruande, siis aruandes esitatud andmed 2015.aasta kohta tuleb esitada samuti lühendatud majandusaasta aruannetele ette nähtud kujul. Juhul kui ettevõtja esitab väikeettevõtja lühendatud aastaaruandes lubatud detailse bilansi (teatud kirjed on lahti kirjutatud juba bilansis ja lisasid nende kohta enam koostada ei ole vaja), tuleb detailselt esitada ka eelmise perioodi võrreldavad andmed.

Informatsiooni esitusviisi muutmisel soovitame avalikustada lühendatud aastaaruandes muutuse kirjelduse ja põhjenduse, mõju ettevõtte bilansi ja kasumiaruannete kirjetele (käesolevale ja eelnevatele aruandeperioodidele). Juhul kui muutust ei ole tagasiulatuvalt kajastatud, kuna selle mõju eelmistele perioodidele ei olnud võimalik usaldusväärselt määrata, soovitame tuua välja olukorra põhjenduse ning kirjelduse uue meetodi rakendamise viisi ja kuupäeva kohta.

Kindlasti tuleb lühendatud aastaaruandes välja tuua ka asjaolu, et tegemist on väikeettevõtja lühendatud aastaaruandega.

Toome ühe võimaliku näite väikeettevõtja lühendatud aastaaruandes vajaliku informatsiooni avalikustamisest:

  • ettevõtja vastab raamatupidamise seaduse paragrahv 3 alusel väikeettevõtja määratlusele;
  • alates 1.1.2016 algavast aruandeperioodist on ettevõtja läinud üle väikeettevõtja lihtsustatud aastaaruande vormile;
  • lihtsustatud vormi rakendamine tagasiulatuvalt on olnud võimalik;
  • esitusviisi muudatusel ei olnud mõju ettevõtja finantsandmetele.

Kirjeldatud ettevõtja on oma 2016. aastaaruande lisas Arvestuspõhimõtted avalikustanud järgmise informatsiooni:

Alates 1.1.2016 rakendusid raamatupidamise seaduse ja Raamatupidamise Toimkonna juhendite muudatused. Vastavalt raamatupidamise seaduses toodud ettevõtjate kategooriatele liigitub ettevõte väikeettevõtjaks, kellel on lubatud koostada lühendatud mahus aastaaruanne. Käesolev aruanne on koostatud lähtudes väikeettevõtja lühendatud aastaaruannetele kohalduvatest nõuetest. Aastaaruande esitusviisi on vastavalt muudetud tagasiulatuvalt. Tagasiulatuval muudatusel ei olnud mõju aruandeperioodi ega eelnevate perioodide finantsandmetele.

Juhime tähelepanu ka asjaolule, et juhul kui ettevõtja on eelneval aruandeperioodil koostanud aruande lähtudes väikeettevõtja lühendatud aastaaruandele kohalduvatest nõuetest, kuid käesoleval perioodil soovib või on kohustatud üle minema täismahus aruandele, siis tuleb analoogselt eelpool kirjeldatule viia esitusviisi muudatus sisse tagasiulatuvalt. Samuti tuleb aruandes avalikustada nõutav informatsioon teostatud muudatuse kohta. Muuhulgas tuleb üleminekul täismahus aruandele koostada eelneva perioodi kohta ka põhiaruanded rahavoogude aruanne ja omakapitali muutuste aruanne, mida lühendatud aastaaruandes ei esitata.

Edu aruannete koostamisel!

Võta meiega ühendust